Kodutuse mõiste

 

Kui räägitakse kodututest, siis reeglina mõistetakse selle all inimesi, kellel puudub kindel elukoht ja kes elavad ning magavad valdavalt tänaval või üldkasutatavates kohtades nagu raudteejaamad, bussijaamad jne. Teoreetikud nimetavad sellist kodutuse liiki "tänavakodutuseks".

Sisuliselt võib aga kodututeks pidada kõiki, kellel on "ebapiisav majutuspaik". Niisiis sobivad kodutu mõiste alla ka vangid, haiglapatsiendid, turvakodude kliendid ( Hutson, Liddiard 1994). Eestis kasutatakse mõistet kodutu siiski ainult tänavakodututest rääkides.

Alljärgnevalt on välja toodud mõned võimalikud kodutuse definitsioonid: (Deben, Greshof 1997, 31-40)

  • Kodutu on inimene, kes on ebapiisavalt integreeritud moodsasse ühiskonda ning sellel tulemuseks on hulkurlus, mis on tingitud laiskusest. Samuti on tulemuseks on võimetus vastata ühiskonnas kehtestatud normidele.
  • Psühholoogilise lähenemise seisukohast on kodutus inimlike kontaktide ja sotsiaalsete suhete puudumine . Kodutud on sotsiaalselt invaliidistunud inimesed , kes on sõltuvuses sotsiaalteenustest. Selle põhjuseks on psühholoogilised või vaimsed probleemid ning sotsiaalse võrgustiku puudumine
  • "Täpselt kodutud" on kõik sellised inimesed, kes ühel konkreetsel ööl ei oma alalist kohta kus olla. Sellised inimesed on näiteks varjupaigaelanikud, need kes elavad odavates hotellides või kohtades, mis pole mõeldud elamiseks.
  • Kodutus on sotsiaalse haavatavuse olukord, kus normaalsed sotsiaalsed ja psühholoogilised tingimused, milles inimene peaks elama on kadunud. Sõna "kodu" tähendab kindlustunnet, emotsionaalset turvalisust, mis kodutuse puhul puudub.

Kodutuse defineerimisel keskenduvad erinevad uurijad erinevatele aspektidele: kodutus seondub eluaseme puudusega, kodutust seostatakse psühholoogiliste tegurite või sotsiaalsete suhetega.

Kodutuse defineerimisel võib lähtuda ka objektiivsetest ja subjektiivsetest kriteeriumidest- kas inimene ise peab ennast kodutuks või mitte.

ÜRO kehtestas 1987. aastal definitsiooni kodutusele ja relatiivsele kodutusele. See definitsioon hõlmab kõiki isikuid, kes elavad välitingimustes või isikuid, kelle elamispind ei vasta järgmistele standarditele:

  • puudub turvaline keskkond ja isiklik kaitstus;
  • puudub kaitse loodusjõudude eest;
  • puudub puhta vee ja sanitaarseadmete kättesaadavus;
  • paikneb asukohas, kus töö, haridus ja tervishoid on raskesti kättesaadavad;
  • ei maksa rohkem, kui inimestel teiste põhivajaduste (nt toit) rahuldamiseks kulub (Linnas 2003).

Stewart B. McKinney järgi võib kodutuks lugeda isikut, kellel puudub korralik, püsiv ja adekvaatne öö veetmis koht ning ta ööbib kas avalikus või eravarjupaigas, ajutises öömajas kus inimesi majutatakse enne institutsionaliseerimist või siis era- või avalikus kohas, mis pole algselt mõeldud inimeste ööbimiskohaks.

Mõnevõrra terviklikum kodutuse definitsioon on alljärgnev:

Kodutu inimene on kombekohase koduta ning tal puudub majanduslik tugi, mida kodu reeglina pakub. Ta on ära lõigatud sugulaste ja sõprade toetusest ning tal on vähe vabu ressursse. Tihti puuduvad vahendid esmaste vajaduste rahuldamiseks. Mõnel juhul on tal vähene väljavaade eneseabile tulevikus. Tal on oht langeda allapoole vaesuspiiri, vähemalt aeg-ajalt (Hallebone 1997, 71).

Rootsis on praegu aga kasutusel järgmine definitsioon: "Kodutu on inimene, kellel puudub isiklik või üüritud eluase või alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutisse alternatiiveluasemesse või ööbib väljas"(Kõre, 2002)

USA-s aga selline: "Inimene, kes elab avalikus- või eravarjupaigas, tänavatel, pargis, metroos, bussiterminalis või mujal avalikul- või erapinnal, mis pole mõeldud elukohaks" (Johnson, Cnaan 1995, 342).

Oluline on välja tuua ka kategooriad, mis annavad ülevaate erinevatest gruppidest, keda samuti võib pidada kodututeks: ( Hutson, Liddiard 1994, 26-30)

  • Inimesed, kellel täielikult puudub katus peakohal. Näiteks ka hiljutisaabunud migrandid, tulekahju või üleujutuse üle elanud inimesed, raske ahistamise või vägivalla ohvrid
  • Inimesed kes elavad ajutisel elamispinnal ( antud nende käsutusse just seetõttu, et nad on kodutud)
  • Inimesed, kellel on ebakindel või ajutine õigus elada mingil elamispinnal. Näiteks need, kes elavad renditud elamispinnal ning need, kes elavad tööandja poolt pakutud elamispinnal ning nüüd töökohta vahetavad. Samuti inimesed, kes elavad tühjades majades või maalappidel ilma vastava loata.
  • Inimesed, kes on hiljuti vabanenud institutsionaalsest hooldusest ( hooldushaigla, vangla) ning kellel puudub isiklik eluase kuhu tagasi pöörduda
  • Inimesed, kes on sunnitud jagama ühist majapidamist. Nt. tuttavate juures põrandal magamine vms.
  • Inimesed, kes elavad majapidamistes, kus suhted teiste elanikega või elamistingimused on väljakannatamatud.
  • Inimesed kes elavad küll majapidamistes, kus teistega läbisaamine ja elamistingimused on talutavad, ent kes on kindlalt avaldanud soovi elada eraldi.

Pilt: http://www.gothamgazette.com/graphics/homeless_06.jpg

Ka E. Hallebone on sarnase lähenemisviisi esindaja. Tema on jaganud kodutud järgnevatesse kategooriatesse:

  • Majutatud, kuid puuduvad kodule omased tingimused nagu turvalisus, kindlus või teised vastavad standardid (kolmanda astme suhteline kodutus)
  • Inimesed, kes on sunnitud alaliselt elama ühes toas näiteks pansionaadis (teise astme suhteline kodutus)
  • Inimesed, kes liiguvad erinevate ajutiste majutusvormide vahel - näiteks varjupaigad, pansionaadid, hostelid, sõprade kodud (esimese astme suhteline kodutus)
  • Inimesed, kes elavad tänavatel, sildade all, mahajäetud majades (absoluutne kodutus) (Hallebone 1997, 72).
iDevide ikoon Mõtisklus
Kui nüüd ülalmainitud loetelust lähtuda, siis on Eestis kodutute hulk tõeliselt suur. Näiteks sobivad kolmanda punkti alla ka üliõpilased, kes elavad ühiselamus - nad teavad, et kooli lõppedes peavad nad sealt välja kolima ja enamik neist ei oma isiklikku korterit või maja...

Creative Commons License
Kodutus by Helen Tomp is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial-Share Alike 3.0 Unported License.